Cameron Diazi 90ndate fantaasiafilmil Ewan McGregoriga on uskumatu eeldus

Danny Boyle’i 1997. aasta filmi “A Life Less Ordinary” pidasid mõned tema liikumiseks peavoolu poole. Boyle tekitas 1994. aastal segadust oma tumeda komöödiaga “Shallow Grave”, mis on film kolmest toakaaslastest, kes röövivad ebamõistlikult oma surnud öömaja. 1996. aastal plahvatas ta aga indie-stseenile oma lõiguga Euro-MTV autoavarii anarhiast “Trainspotting”, mis räägib heroiinisõltlastest ja nende püüdlustest mitte elada igavat elu. Endine film oli küll kindel, kuid väikesemahuline. Viimane oli laialivalguv, räpane ja värskendavalt kaootiline.

Seevastu “A Life Less Ordinary” on lihvitud ja libe ning enesekindlalt omapärane. Sarnaselt tema kahele eelmisele filmile mängis selles peaosas Ewan McGregor, kuid temaga ühines hulk äratuntavaid filmistaare ja viljakaid karakternäitlejaid, sealhulgas Cameron Diaz, Holly Hunter, Delroy Lindo, Ian Holm, Stanley Tucci, Maury Chaykin, Tony Shalhoub ja Dan Hedaya. See oli Boyle’i “suur paus”.

“A Life Less Ordinary” A-süžee on tavaline. McGregor mängib Robertit, majahoidjat, kes on vihane, et koristajarobot on just tema töö võtnud. Ta töötab ülbe miljonäri (Holm) heaks, kellel on kena tütar Celine (Diaz). Celine on kihlatud mehega, keda ta vihkab (Tucci). Robert, kes on kontoris hullus jaburuses, röövib lõpuks Celine’i, omamoodi kapriisi järgi. Koos olles hakkab paar armuma. See oli sarnane süžee umbes samal ajal valminud filmiga “Liigne pagas”.

“A Life Less Ordinary” B-süžee on aga vähem tavaline. Näib, et Kõigevägevam ise manipuleerib kahe noore armastajaga ning Lindo ja Hunter mängivad pearahaküttidena kuuvalgel olevaid ingleid. Hedaya mängib peaingel Gabrieli.

Inglite nurk on väga-väga veider. Mõte selle taga on kõlav: Issand Jumal sekkub inimeste asjadesse, et tagada armastuse püsimine. Kuid Danny Boyle’i ja stsenarist John Hodge’i nurkade visualiseerimine on veidi keskmest eemal. Peaingel Gabriel töötab tavalises politseiametis ja tema uksel on silt, et ta on politseiülem. Holly Hunteri ja Delroy Lindo tegelased, nimega O’Reilly ja Jackson, on väljas, sest kõik nende hiljutised katsed Maal armastust sütitada on ebaõnnestunud ja nad peavad lahendama “suure juhtumi”, et pääseda tagasi Jumala heade armude juurde. Nende arvates peaks Roberti ja Celine’i vaheline romantika asja ära tegema. Kui nad ebaõnnestuvad, saavad neist langenud inglid ja nad peavad jääma Maale määramata ajaks.

Maal, nagu mainitud, võtavad nad pearahaküttide kuju ja suhtlevad inimtegelastega nii, nagu oleksid nad süžee tavalised liikujad. See inglite sekkumine krimilugu võib peegeldada ajastu filmitroobi; sellistes filmides nagu “True Romance” ja “Natural Born Killers” panevad kurjategijad toime üha koledamaid kuritegusid, kuid nende armastus on siiski nii puhas, et nad näivad pääsevat kõigest ja jumalik ettenägelikkus aitab neid peaaegu. Tuleb märkida, et nii “Romansi” kui ka “Killerid” kirjutas sama isik, Quentin Tarantino, nii et Boyle võis mõne oma kaasaegse kallal kergelt torkida.

Boyle annab stiilile üsna paksu, lisades mõned täiendavad koomiksilikud ülevaatused. Näiteks näeme ühe tegelase rinda ja nende süda on suur, helendav südamekujuline latern. Filmi lõpus tungib eksinud kuul sellest südamest läbi.

Nagu paljudel 1990. aastate filmidel, oli ka “A Life Less Ordinaryl” paugutav heliriba. Sellel oli Becki, REM-i, Luscious Jacksoni, Sneaker Pimpsi ja The Prodigy lugusid, aga ka Elvis Presley, Bobby Darini ja mis kõige põnevam Squirrel Nut Zippersi kergemaid lugusid. 90ndad olid aeg, mil film võis piletikassas raha kaotada, kuid rohkemgi kui ainult heliriba CD-lt saadud kahju hüvitamine.

“A Life Less Ordinary” komistas tõepoolest piletikassas, teenides 12 miljoni dollari suuruse eelarvega 14,6 miljonit dollarit. Samuti ei meeldinud see kriitikatele, sest nende veidrus ja tobedad jutud olid pisut liiga talutavad. Roger Ebert andis filmile kaks tärni (neljast), kirjutades, et “Film kulutab tohutult energiat, et jutustada lugu, mis on tüütu ja väljamõeldud.” Vaatamata inglite ja veidriku stiilile märkis Ebert, et “see on tavapärane film, mis ei veena meid kunagi, et seda oli vaja teha.” Samuti näis ta kogu oma ülevaate jooksul olevat hämmeldunud rollidest, mida inglid selles kõiges mängima pidid.

EW-le kirjutav Owen Gleiberman jälestas filmi, andes sellele F. Ta avas oma arvustuse ja kirjutas, et “Oleme kõik näinud filme, mis lähevad rööpast välja. Mõnikord on film aga nii tasakaalust väljas, nii ekstravagantselt valesti ettekujutatud, et läheb rööbastelt välja, suumib üle kalju ja kukub kokku, naerdes kokku.” Ta tundis, et filmi stiil oli väljamõeldud ja et kaks peaosa olid tüütud, kuna McGregor on liiga kutsikas ja Diaz liiga jõmpsikas.

Boyle’i järgmine film “The Beach” oli tohutu edu. Kuigi see rikkus Boyle’i ja McGregori sõpruse.