“Kes elab, kes sureb, kes räägib teie lugu?” See on üks kulminatsiooniliine Lin-Manuel Miranda 2015. aasta muusikalist “Hamilton”, kuid see on ka Michael Sarnoski filmi “The Death of Robin Hoodi”, mille nimiosas mängib Hugh Jackman, elustav jõud. Sellel legendaarsel inglise folklooritegelasel on tema nimele omane konkreetne tähendus, mis on sünonüümiks altruistlikule rikkuse ümberjagamise impulsile. Ent oma elu lõpule keskendunud loo käsitluses viitab Sarnoski, et võib-olla polnud Robin Hood nii hea mees, isegi kui ta röövis rikastelt, et vaestele anda. Kõik sõltub sellest, kes seda lugu räägib, eks?
Sarnoski astus stseeni 2021. aastal oma debüütmänguga “Pig”, milles ta varustas Nicolas Cage’i pika halli parukaga ja saatis ta ohtlikule otsingule (et leida oma armastatud väärtuslik lemmikloom). Ta teeb midagi sarnast filmis “The Death of Robin Hoodi”, varustades Jackmani pika halli parukaga ja saates ta otsingutele (mingisuguse pääste saavutamiseks).
Kuid esmalt peab Sarnoski kindlaks tegema, et see Robin Hood pole see, keda me filmidest mäletame – ta pole tore multikas Disney rebane, Errol Flynn, Kevin Costner, Cary Elwes, Russell Crowe ega isegi mitte Taron Egerton. Ei, see Robin Hood on palju hullem, magab rabades räpases ja on taandunud metsikule elule, mis on pidev valvsus mõrvarlike kättemaksuotsijate vastu aastatepikkuste kurjade tegude eest, mida ta on sooritanud koos oma kaasmaalase Little Johniga (Bill Skarsgård).
Nüüd nimega Edward, Little John on saavutanud mõningase kodususe, kuid siiski lähevad tema ja Robin taas mõrva, mille tulemuseks on järjekordne kättemaksuhimuline rünnak nende ohvrite sugulaste poolt. Haavatud Robin satub idüllilisse kloostrisse rannikusaarel, mida hooldab ravitseja Brigid (Jodie Comer), kes õpib kohaliku pidalitõbise käest (Murray Bartlett) näpunäiteid. Selles oaasis on Robini isik teadmata ja ta leiab ruumi enda õrnema poole omaksvõtmiseks, eriti väikese Johni/Edwardi tütre Little Margaretiga (Faith Delaney).
„The Death of Robin Hoodi” tegevus toimub Põhja-Atlandi udustel ääresaartel, kus on segu verist, jõhkrat vägivalda, primitiivset vaimsust ja meditatiivset tooni. Filmi „The Death of Robin Hoodi” tegevusala on filmid, nagu David Lowery „Roheline rüütel” ja Robert Eggersi „Põhjamees”. Operaator Pat Scola tõmbab tulest ja udust välja mõned vahistavad pildid ning Jim Ghedi suures osas traditsioonilise keldi muusika partituur on hõlpsasti üks aasta parimaid. Film on suurepärane esitlus Jackmanist erineva esituse jaoks ja Comer on alati mõjuv ekraanil.
Kuid “Robin Hoodi surm” ei ole nii hallutsinatsiooniline ega veider, kui võiks – või peaks olema. Sarnoski žestikuleerib kõleduse poole, kuid aimab end täielikust eksistentsiaalsest kriisist; ta üritab nõid olla, aga ei suuda olla. Hoolimata kogu mudast ja verest pole selles filmis miski eriti maalähedane ega kehastatud. See lõppeb selle sügavalt igava ja täiesti mõttetu kommentaariga narratiivi ja mütoloogia kontseptsioonile. “Mis siis, kui Robin Hood oleks paha mees?” OK, mis sellest? Parim kontseptsioon, mida Sarnoski siin esitab, on lõputus kättemaksutsüklis elamise põrgu, kuid ta lubab oma antikangelasel sellest liiga puhtalt ja mugavalt põgeneda. See Robin Hood on lihtsalt vana, väsinud mees, kes lõpuks leiab oma elu lõpus rahu, isegi kui see on välja teenimata.
Publikuna jääme mõtlema, milleks see kõik ja kellele see mõeldud on. Miks Robin Hoodi müüti üldse häirida ja miks nüüd? Ei saa jätta küüniliselt mõtlemata, kas selle projekti inspiratsiooniks oli vaid äratuntava intellektuaalomandi mugavus ja Screen Irelandi saadaolev rahastamine. See teooria võib olla loominguliselt pessimistlik, kuid see on näriv küsimus, eriti kui filmis püstitatud on juba nii kopitanud ja väsinud. “Robin Hoodi surmast” pole oodata paljastusi, välja arvatud see, mis on välja kuulutatud pealkirjas.
“Robin Hoodi surm”
HIND: C
Hinnang R: tugeva verise vägivalla eest
Etenduse kestus: 123 minutit
Reedel kinodes
Credit Post By: