Shadowborne – Heaven’s Falling Review

Varem meeldis mulle moonipuu, ülimalt töödeldud power metal. Pime eestkostja Põhimõtteliselt tappis kogu selle stseeni minu jaoks, kui ma need avastasin ja mõistsin, et power metalil võib olla riffe, kuid osa minust mäletab siiani, mida ma armastasin. Osa minust ei lase sellel minna. Ja nagu vari minevikust, Rootsi oma Shadowborne saabusid oma debüüdiga Taevas langeb. Laulja Eira Shadowborne’i juhtimisel ning klahvpillimängija The Wardeni, kitarristi The Oathbeareri, bassist The Keeperi ja trummar The Warbringeri saatel. Shadowborne püüavad fantaasiajuttude, monumentaalsete konksude ja läikivate, räsitud süntesaatoritega žanrile oma jälje jätta. Gruppidega nagu Hämariku jõud, Osadusja Metalli vennad Tuletades mulle viimastel aastatel meelde, et mu südames on veel ruumi täidlasele ja läikivatele asjadele, ning tabades nostalgiat, otsustasin anda Shadowborne õiglane raputus. Aga teeb Taevas langeb õigekirja uus tõusev täht power metalis või on Shadowborne lihtsalt järjekordne kohupiim juusturattas?

Taevas langeb on lihtne debüüt Shadowborne: kümme lugu, kolmkümmend viis minutit dramaatilist, hümnilist ja ülilihvitud power metali. Shadowborne kahe režiimi vahel pöörata Taevas langeb: rahvalik, Metalli vennadEsque jant nagu “Hold the Door” ja “The Wall” ning sünteetilised, pop-konksuga 80ndate LARP à la Lahinguloom sellistel lugudel nagu “Stranger to Myself” ja “Wolf and the Queen”. Vandekandja teeb laupäeval asja ja riffid sünkroonis Wardeni süntesaatorite helidega laulus “High and Low”, samal ajal kui Warbringer esitab keskmise tempoga marsse, keelades ühe kiiruse ümbersuunamise “Custodiansil”. Tootmise seisukohast, Taevas langeb on hele ja vali ning miski ei kõla eriti tõepäraselt, eriti puhtad kitarrid (“End of the World”) ja Wardeni hambutu kambavokaal (“Hold the Door”). See on selline metall Beast In Black oskavad ja tõenäoliselt ka teevad une pealt kirjutada. Lihtsalt, igaüks, kes on kursis Europoweri stseeniga viimase viieteistkümne aasta jooksul, teab, mida oodata Shadowborne.

Ja kui sa tead Europowerit, siis tead, et Chorus Is King. Taevas langeb lööb oma sammu iga refrääniga, saavutades Eira Shadowborne’i fenomenaalsed torud. Kutsudes esile Ylva Erikssoni (Metalli vennad) ja Noora Louhimo (ex-Lahinguloom), väe ja karismaga Shadowborne’i vööd ja kroonid, mis kõlavad põhjalikult Taevas langeb. Albumi esiletõstmised “Heaven’s Falling (Dragon’s Hymn)” ja “Raven” demonstreerivad Shadowborne’i tema parimal kujul, valades oma tugevatesse meloodiatesse ja sügelevatesse kihilistesse harmooniatesse rikkalikult südant. Lisaks Shadowborne’i lahinguhüüdele on kõikjal pühendunud suursugususele Taevas langeb mis aitab kaasa selle köitvusele. Ükskõik, kas trampides maha filmis “Hunt ja kuninganna” või vahatades melodramaatilise ballaadiga filmis “Maailma lõpp”, Shadowborne täitke nii palju heliruumi ja kihitage osi nii kõvasti, kui muusikal kulub enne lõhkemist. Shadowborne bänd on üles ehitatud Shadowborne’i, laulja ja Taevas langeb on kujundatud nii, et laseb tal särada oma suurimatel hetkedel.

Taevas langebSuurim tugevus on aga hinnaga. Nagu paljuski koorikeskne muusika, Taevas langeb kannatab raske igava salmi sündroomi (BVS) all. Enamiku lugude puhul kasutatakse vaikimisi banaalseid mulisevaid ja ruumi täitvaid süntesaatoreid vähese elegantsi või variatsiooniga. Isegi Shadowborne’i read ei ole värsis nii kaasahaaravad, kõlades “Stranger to Myself” ja “The End of the World” puhul mõnevõrra lahjalt. Selle tulemusena Taevas langeb tundub kuidagi õõnes. Seal, kus laulud tunduvad olevat sisustatud, nagu hoogsa tempoga „Custodians” ja „Raven” tumedama salmiga, mis vastandab eredale refräänile, ning Amon Amarth marsi sissejuhatuses, paistavad nad drastiliselt silma. Eelkõige Oathbeareri soolod oleksid võinud kauem küpsetada, kuna need on libedad, asjatundlikud ja üle mõistuse lõbusad, aga ka liiga lühikesed, et jätta püsiv mõju. Suurepärane koor on hea omada ja Shadowborne saab neid kohale toimetada, kuid Taevas langeb vajab suurepäraseid terveid lugusid, et saada suurepärane tervikalbum.

Mis hoiab Shadowborne‘s debüüt down on see, mis hoiab suure osa žanrist tagasi: kinnijäämine žanritroobidesse. Taevas langeb on laetud talente ja vimiga ning paljud need konksud jäävad mulle kauaks pähe kinni. Aga vahel BVS, lõtv tootmine ja läbimängitud lähenemine power metal peale Taevas langeb, Shadowborne on loonud rekordi, mis lihtsalt ei saa silma paista. Võib-olla Shadowborne vaja lihtsalt tõestada, et nad suudavad albumit kirjutada ja nende teise kursuse õpilane on seikluslikum. Või äkki on see just see, mida nad kirjutada tahtsid. Mõlemal juhul võib power metali fännidele see, mida nad kuulevad, meeldida, kuid nad on seda kindlasti juba kuulnud.

Hinnang: Segatud
DR: 6 | Vorming läbi vaadatud: 320 kbps MP3
Silt: Scarlet Records
Veebisaidid: bandcamp.com/heavens-falling | facebook.com/Shadowborne
Ilmub kogu maailmas: 19. juuni 2026

Anna oma vihale järele: