Lõpetasin just uue dokumentaalfilmi vaatamise võluvast muusikaprodutsendist/mänedžerist/60ndate popstaarist Peter Asherist ja võiksin seda kohe uuesti vaadata.
Igaüks, kes armastab 60ndate, 70ndate ja 80ndate muusikat, näeb kohe, et “Everywhere Man” (lavastus teemal “Nowhere Man”) on roki- ja poppusle puudujääk. Õigesse kohta paigutatud “Everything Man” muudab kogu ajaloo palju selgemaks.
See on ka väga lõbus, sest Peter – kellele Mike Myers võib-olla Austin Powersi pilgu aluseks võttis – on tüütu räusk, kes teab, kuidas oma tähelepanuväärset lugu rääkida.
See algab Londonis 60ndate alguses, kui juhtus kaks asja: tema ja Gordon Waller hakkavad koos laulma Peteri ja Gordonina ning Paul McCartney kohtub Peteri näitlejanna õe Jane’iga. Paul kolib Asheri majja, kus ta ja John Lennon kasutavad allkorrusel asuvat muusikatuba, et kirjutada laule nagu “I Want to Hold Your Hand”. Paul kirjutab Peterile ja Gordonile hiti “Maailm ilma armastuseta” ja me asume võistlustele.
60ndate lõpus juhib Peter Beatlesi uut Apple Recordsi ja avastab James Taylori, kes teeb oma esimese albumi. (Asher vastutab muu hulgas ka Badfingeri ja Mary Hopkini varajaste hittide eest). Peter ja James kolivad Los Angelesse, kohtuvad lääneranniku muusikamaastikul Carole Kingi ja Linda Ronstadtiga ning kuldplaadid kukuvad taevast alla nagu tähed taevast.
Enne kui mul oli õnn 1990. aasta paiku Peteriga kohtuda, oli ta üks mu muusikakangelasi nagu Richard Perry ja Phil Ramone. Nad olid popprodutseerimise mägi Rushmore metsikul õitseajal umbes 1970–1977. Miski ei peatanud neid. Nende maitse oli laitmatu, nagu ka muusika kotletid. Suur osa meie muusikalisest heliribast on nende tõttu.
Hiljuti käivitas Peter populaarse tuurisaate (sealhulgas hilisem Badfingeri trummar Jeff Alan Ross), milles ta räägib oma loo live-bändi, heli ja videoklippide abil. Seda ei tohi vahele jätta. (Peter juhib Sirius XM 18-s ka jutukat ja lõbusat saadet “Minult sinule”.) Dokumendi režissöörid Dan Geller ja Dayna Goldfine kasutavad seda saadet nutikalt filmi alusena, kusjuures Peter räägib laval otse-eetris ja jutustuses oma lugu.
Režissöörid panevad väga nutikalt paika Peteri ajaloo biitlite sumina ja Briti sissetungi taustal ning ühendavad selle siis sellega, et Peter on lääneranniku muusikamaastikul oluline roll, mis andis meile Linda Ronstadti, JD Southeri, Andrew Goldi ja nii palju teisi. Seal on väga üksikasjalikud intervjuud Paul McCartney, Ronstadti ja Tayloriga, aga ka varajaste sõpradega nagu Steve Martin ja Eric Idle, et pilt saaks üha selgemaks, kuidas nii palju püsivaid ikoone koorus. See on sellepärast, et tundus, et Peter oli kõikjal.
Dokk sobib palju, kui arvestada, kui palju materjali on, ja nad jätsid isegi mõned asjad välja. Kuid midagi olulist pole puudu ja selleks ajaks, kui Peteri naine Wendy räägib õhtusöökidest, mida nad Joni Mitchelliga iga paari päeva tagant pidasid, on teie mõistus löödud. Nad ei ütle teile, et Peter võitis kolm Grammyt. Kaks neist, aasta produtsendi kategoorias, hõlmavad laia ajavahemikku – 1978 ja 1990. 2003. aastal tuli kolmas, Robin Williamsi komöödiaalbumi jaoks. Selle aasta alguses oli Peter Barbra Streisandi viimase duettide albumi kaasprodutsent.
“Everywhere Man” sisaldab palju muusikat – ma ei tea, kuidas nad kõik need lood puhtaks said. Kuid meie oleme selle jaoks õnnelikumad. Dokument jõuab kinodesse üle riigi alles alates tänasest ja see on kingitus. Mine kohe vaatama.
Credit Post By: