“Queens Logic” pidi lehel olema dünamiit. Tony Spiridakise kirjutatud film on üks neist ansamblifilmidest kolmekümnendates eluaastates sõpradest, keda vaevavad kõikvõimalikud isiklikud ja professionaalsed tsurid. Need filmid on olnud populaarsed alates John Saylesi filmist “Secaucus 7 tagasitulek” (millest sündis Lawrence Kasdani Beebibuumi kassahitt “The Big Chill”) ja meelitavad ligi headest suurepärasteks näitlejateks, sest tegelaskuju võib olla rikkalik, samas kui ajakulu võib olla minimaalne.
Sellegipoolest on mul raske mõelda selle žanri filmile, millel oleks muljetavaldavam ja kummalisem talent. Kevin Bacon pälvib kõrgeima arve, sest ta oli filmi 1991. aastal linastumisel suurim staar (tänu filmile “Footloose”), kuid see pole tema pilt. Silmapaistvaid tegelasi kehastavad vähemalt alguses Joe Mantegna, Ken Olin ja Chloe Webb, kuid filmi stseenide lõdva seose tõttu tuleb aina juurde nimekaid näitlejaid. Teel tutvustatakse meile Queensi elanikke, keda mängivad John Malkovich, Linda Fiorentino, Jamie Lee Curtis, Terry Kinney, Ed Marinaro, Jenny Wright ja Tom freakin’ Waits. Ja kuigi nad on filmis kõik head, on see nii metsikult klišeelik ja sihitu, et on raske aru saada, miks mõni neist häiris.
Filmi arvukate casting-pöörete saladus on minu arvates produtsent Stuart Oken. Oken tuli Chicago teatristseenist välja ja tal oli seega juurdepääs Steppenwolf Theatre Company ja Organic Theatre liikmetele, nagu Malkovich, Mantegna ja Kinney. Olin, tollane suur telestaar tänu “kolmekümnele” on samuti Chicago põliselanik. Mul pole õrna aimugi, kas teeneid raha välja teeniti, kuid seepärast on Queensist rääkivas filmis selgelt väljendunud Windy City hõng. Kui mitte midagi muud, siis need näitlejad teevad filmi vaadatavaks.
Queens Logic on staaridest pungil ansamblifilmi kõleda stsenaariumiga kest
“Queens Logic” režissööriks oli filmitegija Steve Rash, kelle karjäär sai kuuma alguse 1978. aastal filmiga “The Buddy Holly Story” (mis pälvis kolm Oscari nominatsiooni, sealhulgas Gary Busey parima meesnäitleja noogutuse). See on kuradima hea film, aga ta järgnes sellele pommiga “Vikerkaare all”, mis siis, kui palgatöö algas.
Märgin seda, sest “Queens Logic” tabab linnaosa kultuurilist erksust. Ma elasin aasta Astorias, Queensis (Spiridakise kodubaas) ja Rash (nagu ka tema asukoha skaut) tegi oma hoolsust. See on tema seni lavastatud filmist kõige isikupärasem, kui jätta kõrvale “The Buddy Holly Story”. Ja näitlejad elavad oma miljöös tohutult ausalt sisse. Probleem on selles, et skript pole lihtsalt naljakas ega piisavalt tekstureeritud. Mantegna teeb ületunde, et müüa oma lothario tegelaskuju, kuid tema naerujooned langevad tühjaks. Olin ja Webb on filmi süda, kuid nad on nii head, et fookuse nihkumisel läheb jonniks. Vahepeal sai Baconi muusiku-meelse kriisiga paremini hakkama Timothy Hutton Ted Demme filmis “Ilusad tüdrukud”.
“Queens Logic” on mugav kell, kuid see aurustub mõne minuti jooksul pärast lõputiitrite veeremist. Olen kindel, et see tähendas Spiridakisele midagi, kuid Queensi autsaideritega ühenduse loomine sunnib. Samal ajal on Baconi fännidel alati “Värisemise” täiuslikkus.
Credit Post By: