Spoiler: Robin Hood sureb. Otse pealkirjaga draamas “Robin Hoodi surm” võib see olla täpselt see, mida on programmeeritud ootama, kuid selles sageli intrigeerivas revisionistlikus loos võib see, mille ta endast maha jätab, olla suurem šokk.
Kuna lõhe ülirikaste ja meie ülejäänute vahel aina laieneb mässu tekitava tempoga (nüüd on meil esimene triljonär – palju õnne!), oleks ahvatlev kasutada mineviku rahvakangelast selle äratava sümbolina, mida paljud meist olevikus näha tahaksid. Kuid stsenarist-režissööri Michael Sarnoski süngemas ja rõvedamas võttes võtab Robin Hood kelleltki ja jätab selle endale, hoolimata sellest, mida legend võib öelda. Õigupoolest kimbutavad teda õudus Hugh Jackmani rollis kamina ääres räägitud lood, maalides teda kui kedagi, keda kuulutada, ja ainult need, kelle elu ta on puudutanud, teavad tõde, kui neil on õnne ellu jääda. Ta on siis seadusevastane, kes ei jookse mitte ainult võimude, vaid ka kannatanud isade ja vendade eest, kes tahavad kätte maksta selle eest, mis ta neilt ära rebis.
Tõhusalt põrutavas avamismängus avastab Robini kõrbes triivija (keda kehastab järjekindlalt ümberkujunev kõmri näitleja Jade Croot filmist Rabbit Trap and Sacrifice), kes saab raskel teel teada, et ta ei ole keegi, keda tuleb ületada. Taaskohtumine oma vana sõbra Little Johniga (Bill Skarsgård) ja kokkulepe aidata kaitsta tema oma, viivad siis vägivaldse võitluseni ning Robini vigastused suunavad ta kaugemasse kloostrisse, kus preess Brigid (Jodie Comer) toidab ta terveks, isik on teadmata. Aga kuidas aktsepteerida tingimusteta headust, kui kõik, mida tead, on vastupidine?
Enamasti vastuvõetava, ehkki pisut määratlemata “põhjamaise” aktsendiga Jackman on jälle mõnusalt räiges Logani režiimis ja saab isegi mentoriks noore tüdruku, oma kunagise sõbra Johni tütre (Faith Delaney), kes soovib temalt vibumisoskusi õppida. Meie ootused panevad meid ennustama, et Robini minevik naaseb teda kummitama ja toob kaose tema uues kodus valitsevasse rahuolusse, kuid vaatamata sellele, et Sarnoski näitas varajasi märulifilmide oskusi mõne hämmastavalt verise kaklusstseeniga, mis meenutab Põhjameest, eitab Sarnoski seda meile trotslikult. Nagu paljud Sarnoski tehtud valikud, on ka see kontseptuaalselt huvitav (treilerisõbraliku tegevuse eestlaadimine ja seejärel keelamine), kuid praktikas osutub see pisut masendavaks. Võib-olla oleks üleminek meditatiivsele karakterdraamale olnud tõhusam, kui oleksime Robinist või Brigidist rohkem teada saanud. Kuid liiga palju on jäetud ütlemata ja liiga vähe me tunneme, eemaldamine, mis paisub aeglaselt loo keskmes olevaks auguks. Comer on instinktiivne ja särav nagu kunagi varem, kuid talle on antud kehastav tegelane ning nii iseennast kui ka enamasti varjatud Murray Bartletti kui pidalitõbe põdevat meest on täis kõnesid, mille eesmärk on ambitsioonikas sügavus, kuid mis ei jõua kunagi selleni.
Sarnoski püüab meid suunata kuhugi sarnasesse kohta, kuhu Martin Scorsese meid filmis “Iirlane” viis, tuletades meelde, et kurjategija elu lõpeb harva hiilguses, vaid kurvas ja üksildases kohas, mis on täis raiskamist ja kahetsust, sõrmevibutamist neile, kes ootavad midagi mahlasemat. Kuid see, mille Scorsese nii hiilgavalt saavutas, oma nüri haletsusväärse lõpuga, kaotab Sarnoski haarde, üritades luua Robinile ajutist perekonda ja nõudes, et leiame tema viimastel päevadel ja valikutes traagilise inimlikkuse, pigistades meeleheitlikult pisaraid, mis kunagi ei kuku. Aeglase – ja sageli vaevaliselt sündmustevaene – filmi puhul tundub ka lõpp kummaliselt kiirustav, otsused ja paljastamised pole piisavalt läbi uuritud, et need tõepoolest selgelt ette nähtud viisil maanduksid (olemas on potentsiaalselt rahuldavam psühholoogiline põnevik, mis kasutab samu koostisosi).
Siin on aga tõeliselt muljetavaldav käsitöö, Sarnoski on osav transportija, kes kasutab maksimaalselt ära keskkonna loomulikke helisid ja tekstuure – Belfast ja seda ümbritsev ala, mis tähistab Cumbriat (tegelane mainib Keswicki lähedal asuvana). Ta on tõestanud, et on läbimõeldud filmitegija, kes leidis tõelise inimlikkuse nii Nicolas Cage’i filmis (Pig) kui ka Quiet Place’i järjefilmis (A Quiet Place: Day One) – kuid ta ei ole veel tõstnud headust suurepäraseks ning siinne ebakindlus, kus film jääb kuhugi eepilise ja kammerliku teose vahele, teeb sellest järjekordse vapper, kui ülimalt vapper katse. Ülevus tuleb ühel päeval kindlasti.