Iraani-prantsuse kirjanik ja filmirežissöör Marjane Satrapi suri 56-aastaselt. Tema sõprade ja perekonna avaldatud avalduses on teatatud, et ta “suri kurbusse” pärast oma abikaasa Mattias Ripa surma veidi rohkem kui aasta varem. (Puhka rahus.)
Esimest korda sai Satrapi kirjandusmaailmas tuntuks, kui ta avaldas 2000. aastal oma autobiograafilise koomiksi “Persepolis” esialgse köite. Hiljem sai temast maailmakuulus filmitegija, olles kaasrežissöör ja kaasasutaja 2007. aasta kuulsa animafilmi “Persepolis” adaptatsiooniga. Satrapi jätkas pärast seda tööd filmide kallal nii kirjaniku kui ka režissöörina, järgnedes “Persepolisele” 2011. aasta filmiga “Kana ploomidega” (see põhineb tema 2004. aasta samanimelisel graafilisel romaanil).
Seejärel, 2014. aastal, tegi Satrapi Hollywoodi režissööridebüüdi sürrealistliku õudus-/komöödiafilmiga “The Voices”, mille peaosas oli Ryan Reynolds. Film on stiilne ja kummaline ning sellel võib olla Reynoldsi parim esitus. Filmis mängib Reynolds Jerry Hickfangi, hakkurit, õnnelikku tehasetöölist, kes elab helges, kommivärvides rõõmu ja imestuste maailmas. Ta vestleb regulaarselt ka oma koera Bosco ja kassi Mr. Whiskersiga ning Reynolds annab neile oma hääle.
Kuid varakult selgus, et Jerryl on skisofreenia ja suur osa sellest, mida ta tajub, on hallutsinatsioonid. Lisaks on ta armunud oma töökaaslasesse Fionasse (Gemma Arterton), mis viib ööd, kus ta sõidutab naise koju, et tabada kogemata hirve ja mõrvab ta tahtlikult. Seejärel otsustab ta hoida Fiona mahalõigatud pead oma külmikus, et ka pea temaga rääkima hakkaks, kõik naeratavad. Veelgi enam, Fiona pea tuletab Jerryle meelde, et ta peaks tõenäoliselt oma ravimeid tagasi võtma.
“The Voices” on väänatud, väänatud film.
The Voices uhkeldab mõne Ryan Reynoldsi suurima teosega
Muidugi, kui Jerry järgib Fiona nõuandeid ja hakkab oma ravimeid võtma, saavad nii tema kui ka publik lõpuks pilgu, milline reaalne maailm välja näeb. Tema ürgselt puhas korter näeb nüüd välja kohutav ja segane, samas kui tema külmkapis mahalõigatud pea on põhimõtteliselt mädanev kolju ja tema lemmikloomad ei räägi enam temaga. Jerryl on selle mõõdiku järgi kõik põhjused oma ravimitest loobuda ja lohutavaid hallutsinatsioone hoida.
Loomulikult ei lähe Jerryl asjad hästi, jättes meid kartma tema teise töökaaslase Lisa (Anna Kendrick) saatuse pärast. Ülejäänud filmi jätame rikkumata, kuid piisab, kui öelda, et asjad lähevad sealt edasi aina rohkem keerdu.
Marjane Satrapi teeb imelist tööd, et muuta Jerryst hoolimata tema mõrvarlikest impulssidest sümpaatne tegelane. Me ei tunne tema vägivallale kaasa, kuid näeme maailma tema vaatenurgast. See on koht, kus tema tumedamad isud on mõistlikud, kus loomad talle nõu annavad ja kus tema mõrvad on vähemalt tema meelest vaid halastus. Kõrvalseisjad peavad aru saama, et Jerry on räpane ja vägivaldne inimene, kes vajab sügavalt institutsionaalset abi.
“The Voices” on helge ja koomiline, kuid sügavalt traagiline. See on film, mis on kantud Ryan Reynoldsi värskest näost, kuna näitleja kehastab Jerryt, sõbralikku ja abivalmis Boscot ning kibestunud ja kuratlikku härra Whiskersit võrdselt. Satrapi kindlad stiilivalikud on sama hämmastavad. Ta oleks justkui vaadanud 1990. aastate kõige sürreaalsemaid tumedaid komöödiaid – selliseid filme nagu “The Dark Backward” või “Eating Raoul” – ja tegi neist inimlikuma ja enesekindlama versiooni.
Mida arvasid kriitikud The Voicesist?
Au tuleb anda ka Gemma Artertonile ja Anna Kendrickule, kes mängivad nii hirmunud ohvreid kui ka Jerry hallutsineerivaid nägemusi endast. Nendega ühineb Jacki Weaver, kes kehastab Jerry sügavalt mures psühhiaatrit.
“The Voices” võeti üldiselt hästi vastu, sest Rotten Tomatoes sai 96 arvustuse põhjal 74% kriitilise heakskiidu. Ajale RogerEbert.com kirjutav Brian Tallerico andis filmile kolm tärni (neljast), märkides: “Nagu paljud filmitegijad enne teda, [Marjane] Satrapi uurib isegi kõige rõõmsameelsemate, pealtnäha õnnelike inimeste tumedaid tagamaid ja mõrvarlikke kavatsusi.” Ta kiitis ka Ryan Reynoldsi esitust, märkides, et Jerry silmis on rõõm ja igatseb normaalset elu, mitte “hullust, millele teised näitlejad oleksid keskendunud ja muutnud maastike närimiseks”.
AO Scott arvas aga The New York Timesile kirjutades teisiti: “Ränge, kuid mitte eriti pingeline, keelekas ilma tõelise vaimukuseta “The Voicesi” eesmärk on tabada õuduse ja komöödia ristumiskohta, kuid see sukeldub tüütu jubeduse kummalisse orgu. Ta lisas, et selle stsenaarium “on liiga kaugeleulatuv, et olla häiriv, ja liiga banaalne, et töötada fantaasiana.” Scott ehmatas, et selline andekas filmitegija nagu Marjane Satrapi otsustas sellise filmi teha. “Mida iganes ta üritas nende rääkivate loomade ja maharaiutud surnukehadega teha,” kirjutas ta, “loodame, et ta sai selle oma süsteemist välja.”
Satrapi järgnes filmile “The Voices” Marie Curie’st rääkiva eluloofilmiga “Radioactive”. Biograafilised elemendid on selles filmis päris pahviks tehtud, kuid Satrapi püüdis kaasata mitu välkpilti ajaloo hetkedele, mil Curie avastused muutsid maailma… nii paremuse kui ka halvemuse poole.
RIP Marjane Satrapi.
Credit Post By: